Miks katoliiklased palvetavad pühakutele? (Ja kas nad peaksidki?)

Nagu kõik kristlased, usuvad ka katoliiklased surmajärgsesse ellu. Kuid erinevalt mõnest kristlasest, kes usuvad, et lõhe meie elu siin maa peal ja nende elu vahel, kes on surnud ja läinud taevasse, on ületamatu, usuvad katoliiklased, et meie suhe meie kaaskristlastega ei lõpe surmaga. Katoliiklaste palve pühakutele on selle jätkuva osaduse tunnustamine.

Pühakute osadus

Katoliiklastena usume, et meie elu ei lõpe surmaga, vaid lihtsalt muutub. Need, kes on elanud head elu ja surnud Kristuse usus, saavad, nagu Piibel ütleb, osa Tema ülestõusmisest.

Kuni me kristlastena maa peal koos elame, oleme üksteisega osaduses ehk ühtsuses. Kuid see osadus ei lõpe, kui üks meist sureb. Me usume, et pühad, kristlased taevas, jäävad osadusse meiega maa peal. Me nimetame seda pühade osaduseks ja see on usuartikliks igas kristlikus usutunnistuses alates apostlite usutunnistusest.

Miks katoliiklased palvetavad pühakutele?

Aga mis on pühakute osadusel pistmist pühakute palvetamisega? Kõik. Kui me oma elus hätta satume, palume sageli sõpradel või pereliikmetel meie eest palvetada. See ei tähenda muidugi, et me ei võiks iseenda eest palvetada. Me palume nende palveid, kuigi ka meie palvetame, sest me usume palve jõusse. Me teame, et Jumal kuuleb ka nende palveidnagu meie, ja me tahame, et võimalikult paljud paluksid Teda, et ta aitaks meid meie hädas.

Kuid ka pühakud ja inglid taevas seisavad Jumala ees ja pakuvad talle oma palveid. Ja kuna me usume pühakute osadusse, siis võime paluda pühakuid palvetada meie eest, nagu me palume seda ka oma sõprade ja perekonna eest. Ja kui me palume nende eestpalvet, siis teeme seda palve vormis.

Kas katoliiklased peaksid palvetama pühakutele?

See on koht, kus inimestel hakkab veidi raskusi tekkima arusaamisega, mida katoliiklased teevad, kui me palvetame pühakute poole. Paljud mittekatoliiklikud kristlased usuvad, et pühakute poole palvetamine on vale, väites, et kõik palved peaksid olema suunatud ainult Jumala poole. Mõned katoliiklased, vastates sellele kriitikale ja mitte mõistes, mida palve tegelikult tähendab, kuulutavad, et me katoliiklased ei palveta aadressile pühad; me ainult palvetame koos neid. Kuid kiriku traditsiooniline keel on alati olnud, et katoliiklased palvetavad aadressile pühakud, ja põhjusega - palve on lihtsalt suhtlemise vorm. Palve on lihtsalt abitaotlus. Vanem inglise keele kasutus peegeldab seda: me kõik oleme kuulnud näiteks Shakespeare'i ridu, kus üks inimene ütleb teisele "Pray thee ..." (või "Prithee", mis on lühend sõnast "Pray thee") ja esitab seejärel palve.

See on kõik, mida me teeme, kui me palvetame pühade poole.

Mis vahe on palve ja jumalateenistuse vahel?

Miks siis nii mittekatoliiklaste kui ka mõnede katoliiklaste seas valitseb segadus selles, mida pühakute palve tegelikult tähendab? See tuleneb sellest, et mõlemad rühmad ajavad palve segamini jumalateenistusega.

Tõeline kummardamine (erinevalt austamisest või austamisest) kuulub tõepoolest ainult Jumalale, ja me ei tohiks kunagi kummardada inimest või mõnda muud olendit, vaid ainult Jumalat. Kuid kuigi kummardamine võib võtta palve vormi, nagu missas ja teistes kiriku liturgiates, ei ole kõik palved kummardamine. Kui me palvetame pühakute poole, palume me lihtsalt pühakuid, et nad aitaksid meid, palvetades Jumala poole meie eest - täpselt nagu me palumemeie sõpradele ja pereliikmetele, et nad seda teeksid - või tänades pühasid selle eest, et nad on seda juba teinud.