Mis on kolm teoloogilist voorust?

Nagu enamik religioone, loetlevad ka kristlikud katoliku tavad ja kombed mitmeid väärtusi, reegleid ja mõisteid. Nende hulgas on kümme käsku, kaheksa õndsust, kaksteist Püha Vaimu vilja, seitse sakramenti, seitse Püha Vaimu annet ja seitse surmapattu.

Väärtuste tüübid

Ka katoliiklus loetleb traditsiooniliselt kaks vooruste kogumit:. kardinaalsed voorused ja teoloogilised voorused. Kardinaalsed voorused on arvatavasti neli voorust - arukus, õiglus, tugevus ja mõõdukus -, mida igaüks võib praktiseerida ja mis moodustavad tsiviliseeritud ühiskonda valitseva loomuliku moraali aluse. Neid peetakse loogilisteks reegliteks, mis pakuvad terve mõistuse juhiseid vastutustundlikuks eluviisiks kaasinimestega ja esindavad väärtusi, midamida kristlased peavad omavahelises suhtluses kasutama.

Teine vooruste kogum on teoloogilised voorused. Neid peetakse Jumala armuanneteks - need antakse meile tasuta, mitte meiepoolse tegevuse kaudu, ja me oleme vabad, kuid mitte kohustatud neid vastu võtma ja kasutama. Need on voorused, mille kaudu inimene suhtleb Jumalaga ise - need on usk, lootus ja armastus (või armastus). Kuigi need mõisted on üldises ilmalikus tähenduses, et igaüks ontuttavad, katoliku teoloogias omandavad nad erilise tähenduse, nagu me peagi näeme.

Esimest korda mainitakse neid kolme voorust piiblites Korintlastele 1. peatüki 13. salmis, mille on kirjutanud apostel Paulus, kus ta nimetab kolm voorust ja nimetab neist kolmest kõige olulisemaks heategevust. Kolme vooruse määratlusi täpsustas katoliku filosoof Thomas Aquinase poolt palju sadu aastaid hiljem, keskajal, kus Aquinaneusmääratles usku, lootust ja armastust kui teoloogilisi voorusi, mis määratlesid inimese ideaalset suhet Jumalaga. 1200. aastatel Akvinase poolt esitatud tähendused on usu, lootuse ja armastuse määratlused, mis on tänapäevase katoliku teoloogia lahutamatuks osaks.

Teoloogilised voorused

Usk: Usk on tavakeeles levinud mõiste, kuid katoliiklaste jaoks on usk kui teoloogiline voorus saanud erilise määratluse. Katoliku entsüklopeedia kohaselt on teoloogiline usk voorus "mille kaudu intellekt täiustub üleloomuliku valguse abil." Selle määratluse kohaselt ei ole usk üldse vastuolus mõistuse või mõistusega, vaid on mõistuse loomulik tulemus, mida mõjutab Jumala poolt meile antud üleloomulik tõde.

Lootus: Katoliku kombe kohaselt on lootuse objektiks igavene ühinemine Jumalaga pärast surma. Concise Catholic Encyclopedia defineerib lootust kui "teoloogiline voorus, mis on Jumala poolt antud üleloomulik kingitus, mille kaudu inimene usub, et Jumal annab igavese elu ja vahendid selle saamiseks, tingimusel, et inimene teeb koostööd." Lootuse vooruses on ühendatud soov ja ootus, kuigi tunnistatakse, et takistuste ületamine on väga raske, et saavutada igavene ühendus Jumalaga.

Heategevus (armastus): Armastust ehk armastust peetakse katoliiklaste jaoks suurimaks teoloogiliseks vooruseks. Modern Catholic Dictionary defineerib seda kui " infundeeritud üleloomulik voorus, mille kaudu inimene armastab Jumalat üle kõige tema [s.t. Jumala] enda pärast ja armastab teisi Jumala pärast." Nagu kõigi teoloogiliste vooruste puhul, on ka tõeline armastus vaba tahte tegu, kuid kuna armastus on Jumala kingitus, ei saa me seda voorust algselt oma tegudega omandada. Jumal peab selle kõigepealt meile kingitusena andma, enne kui me saame seda teostada.