Sisukord
Hinduismi konkreetsed põhimõtted ja distsipliinid on eri sektide puhul erinevad, kuid on olemas ühised jooned, mis moodustavad religiooni aluspõhja, mis on väljendatud ja kajastatud Vedade iidsetes kirjutistes. Allpool on lühidalt kirjeldatud neid ühiseid põhimõtteid ja distsipliine.
5 põhimõtet
Sanatana Dharma põhimõtted on loodud selleks, et luua ja säilitada ühiskonna ning selle liikmete ja valitsejate nõuetekohane toimimine. Sõltumata asjaoludest jäävad hinduismi põhimõtted ja filosoofia samaks: inimelu lõppeesmärk on oma tõelise vormi realiseerimine.
Vaata ka: Pulmad Kaanas Üksikasjad Jeesuse esimesest imestusest- Jumal on olemas . Hinduismi kohaselt on olemas ainult üks absoluutne jumalik, ainukordne jõud, mis ühendab kõiki eksistentsi tahke, mida tuntakse kui absoluutset OM-i (mõnikord kirjutatakse AUM). See jumalik on kogu loodu Issand ja universaalne heli, mida kuuleb iga elav inimene. OM-i on mitmeid jumalikke ilminguid, sealhulgas Brahma, Vishnu ja Maheshwara (Shiva).
- Kõik inimesed on jumalikud . eetilist ja moraalset käitumist peetakse inimelu kõige hinnatumaks püüdluseks. Inimese hing ( jivatma ) on juba osa jumalikust hingest (mis on Paramatma) kuigi see jääb uinuvasse ja eksitusse seisundisse. Kõigi inimeste püha ülesanne on äratada oma hing ja panna see mõistma oma tõelist jumalikku olemust.
- Olemasolu ühtsus Otsijate eesmärk on olla Jumalaga üks-ühes, mitte eraldiseisvate indiviididena (mina-ühesus), vaid pigem tihedam ühendus (üks-ühesus) Jumalaga.
- Usuline harmoonia Kõige põhilisem loodusseadus on jääda harmooniasse oma kaasloomade ja universaaliga.
- Teadmised 3 G-st Need kolm G-d on Ganges (püha jõgi Indias, kus toimub pattude puhastamine), Gita (Bhagavad-Gita püha tekst) ja Gayatri (austatud, püha mantra, mis leidub Rig-Vedas, ja ka luuletus/sõnum samas spetsiifilises meetris).
10 distsipliini
Hinduismi 10 distsipliini hõlmavad viit poliitilist eesmärki, mida nimetatakse Yamadeks ehk suurteks tõotusteks, ja viit isiklikku eesmärki, mida nimetatakse Niyamadeks.
5 suurt tõotust (Yamas) jagavad paljud India filosoofiad. Yamad on poliitilised eesmärgid, kuna need on laiapõhjalised sotsiaalsed ja universaalsed voorused moraalsete piirangute või sotsiaalsete kohustuste kujul.
- Satya (Tõde) on põhimõte, mis võrdsustab Jumalat ja hinge. See on hinduismi moraalse põhiseadus: inimesed on juurdunud Satya's, suurimas tões, kogu elu ühtsuses. Inimene peaks olema tõene; ei tohiks elus tegutseda petturlikult, olla ebaaus või valetaja. Lisaks ei kahetse ega mõlguta tõelise inimese tõe rääkimisega tekitatud kaotusi.
- Ahimsa (vägivallatus) on positiivne ja dünaamiline jõud, mis tähendab heatahtlikkust või armastust või head tahet või sallivust (või kõike eelnimetatut) kõigi elusolendite, sealhulgas teadmiste objektide ja erinevate vaatenurkade suhtes.
- Brahmacharya (tsölibaat, mitte-abielu) on üks hinduismi neljast suurest ashramist. Alustav õpilane peab veetma esimesed 25 aastat oma elust, harjutades hoidumist elu sensuaalsetest naudingutest ja keskendudes selle asemel eneseteostusele ja õppimisele, et valmistuda edasiseks eluks. Brahmacharya tähendab isiklike piiride ranget austamist ja elujõu säilitamist; hoidumist veinist, seksuaalsest koosviibimisest, lihast-söömine, tubaka, uimastite ja narkootikumide tarbimine. Õpilane rakendab selle asemel meelt õppimisele, väldib asju, mis sütitavad kirgi, harjutab vaikimist,
- Asteya (Ei soovi varastada) ei viita mitte ainult esemete varastamisele, vaid ka ärakasutamisest hoidumisele. Ära võta teistelt seda, mis neile kuulub, olgu selleks siis asjad, õigused või perspektiivid. Aus inimene teenib oma teed, tehes rasket tööd, olles aus ja kasutades õiglasi vahendeid.
- Aparigraha (Mitteomandamine) hoiatab õpilast, et ta elaks lihtsalt, säilitaks ainult need materiaalsed asjad, mis on vajalikud igapäevaelu nõudmiste rahuldamiseks.
Viis Niyamat annavad hinduistlikule praktiseerijale reeglid, et arendada isiklikku distsipliini, mis on vajalik vaimse tee järgimiseks.
Vaata ka: Millal on ülestõusmispüha neljapäev ja ülestõusmispüha pühapäev?- Shaucha või Shuddhata (puhtus) viitab nii keha kui ka meele sisemisele ja välimisele puhastamisele.
- Santosh (rahulolu) on soovide teadlik vähendamine, saavutuste ja omandite piiramine, oma soovide ala ja ulatuse piiramine.
- Swadhyaya (pühakirjade lugemine) viitab mitte ainult pühakirjade lugemisele, vaid nende kasutamisele neutraalse, erapooletu ja puhta meele loomiseks, mis on valmis eneseanalüüsiks, mis on vajalik oma tegude ja tegude, avalike ja varjatud tegude, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste bilansi koostamiseks.
- Tapas/Tapah (kasinus, visadus, patukahetsus) on füüsilise ja vaimse distsipliini täitmine kogu askeetliku elu jooksul. Askeetilised praktikad hõlmavad vaikuse järgimist pikema aja jooksul, toidu kerjamist, öösel ärkvel olemist, maas magamist, metsas isoleeritud olemist, pikemat aega seismist, kasinuse harjutamist. Praktika tekitab soojust, reaalsuse struktuuri sisseehitatud looduslikku jõudu, mis onoluline seos reaalsuse struktuuri ja loomise taga oleva jõu vahel.
- Ishwar pradihan (regulaarsed palved) nõuab, et õpilane alistuks Jumala tahtele, sooritaks iga tegu omakasupüüdmatult, erapooletult ja loomulikult, aktsepteeriks häid või halbu tulemusi ja jätaks oma tegude tulemuse (oma karma ) Jumalale.
Allikad ja lisalugemine
- Acharya, Dharma Pravartaka. "Sanatana Dharma õppejuhend." Amazon Digital Services, 2016.
- Komerath, Narayan ja Padma Komerath. "Sanatana Dharma: Sissejuhatus hinduismi." SCV Incorporated, 2015.
- Olson, Carl. "The Many Colors of Hinduism: A Thematic-Historical Introduction." Rutgers University Press, 2007.
- Sharma, Shiv. "Hinduismi hiilgus." Diamond Pocket Books, 2016.
- Shukla, Nilesh M. "Bhagavad Gita ja hinduism: Mida igaüks peaks teadma." Readworthy Publications, 2010.
- Verma, Madan Mohan. "Gandhi's Technique of Mass Mobilization." Partridge Publishing, 2016.
