Sisukord
Pelagianism on uskumuste kogum, mis on seotud Briti munga Pelagiusega (umbes 354-420 pKr), kes õpetas Roomas neljanda sajandi lõpul ja viienda sajandi alguses. Pelagius eitas õpetusi pärispatust, täielikku väärikust ja ettemääratust, uskudes, et inimese kalduvus pattu teha on vaba valik. Selle mõttekäigu kohaselt ei ole vaja Jumala sekkuvat armu, sest inimesed ainultpeavad otsustama, kas nad tahavad teha Jumala tahet. Pelagiuse seisukohtadele astus innukalt vastu Hippo püha Augustinus ja kristlik kirik pidas neid ketserluseks.
Peamised järeldused: Pelagianism
- Pelagianism on saanud oma nime briti munga Pelagiuse järgi, kes pani aluse mõtteviisile, mis eitas mitmeid kristlikke põhiõpetusi, sealhulgas pärispattu, inimese langemist, päästmist armu kaudu, ettemääratlust ja Jumala suveräänsust.
- Pelagianismile astus jõuliselt vastu Pelagiuse kaasaegne Püha Augustinus Hippoist. Samuti mõisteti see mitmel kirikukogul ketserlusena hukka.
Kes oli Pelagius?
Pelagius sündis neljanda sajandi keskel, tõenäoliselt Suurbritannias. Ta sai mungaks, kuid teda ei ordineeritud kunagi. Pärast pikemaajalist õpetamist Roomas põgenes ta umbes 410 pKr Põhja-Aafrikasse keset gootide sissetungiohtu. Seal olles sattus Pelagius suurde teoloogilisse vaidlusesse Hippo piiskopi Püha Augustinusega patu, armu ja päästmise küsimustes. Lõpupoole sai taPelagius läks oma elu lõpul Palestiinasse ja kadus seejärel ajaloost.
Kui Pelagius elas Roomas, hakkas teda muretsema lõtvunud moraal, mida ta sealsete kristlaste seas täheldas. Ta pidas nende apaatset suhtumist patusse Augustinuse õpetuse kõrvalproduktiks, mis rõhutas jumalikku armu. Pelagius oli veendunud, et inimestel on endas võime vältida rikutud käitumist ja valida õiglane elu ka ilma Jumala armu abita.Tema teoloogia kohaselt ei ole inimesed loomupäraselt patused, vaid võivad elada püha elu kooskõlas Jumala tahtega ja seega heade tegude kaudu päästmise ära teenida.
Esialgu austasid teoloogid nagu Hieronymus ja Augustinus Pelagiuse eluviisi ja eesmärke. Uskliku mungana oli ta veennud paljusid jõukaid roomlasi järgima tema eeskuju ja loobuma oma varast. Kuid lõpuks, kui Pelagiuse vaated arenesid räigelt ebapiibellikuks teoloogiaks, asus Augustinus talle aktiivselt vastu astuma jutluste ja ulatuslike kirjutiste kaudu.
417. aastaks pKr. oli Pelagius paavst Innocentius I poolt ekskommunitseeritud ja seejärel Kartaago kirikukogu poolt 418. aastal pKr. ketserina hukka mõistetud. Pärast tema surma laienes pelagianism edasi ja ta mõisteti ametlikult uuesti hukka Efesose kirikukogu poolt 431. aastal pKr. ja veel kord Oranje kirikukogu poolt 526. aastal pKr.
Pelagianism Määratlus
Pelagianism lükkab tagasi mitu põhilist kristlikku doktriini. Kõigepealt ja eelkõige eitab pelagianism õpetust pärispatust. See lükkab tagasi arusaama, et Aadama langemise tõttu oli kogu inimsugu patuga saastunud, andes patu edasi kõigile tulevastele inimkonna põlvkondadele.
Pärispatu doktriin väidab, et inimese patususe juur pärineb Aadamast. Aadama ja Eeva langemise kaudu pärisid kõik inimesed kalduvuse pattu (patuse loomuse). Pelagius ja tema lähimad järgijad toetasid veendumust, et Aadama patt kuulus ainult talle ja ei nakatanud ülejäänud inimkonda. Pelagius teoretiseeris, et kui inimese patt saab omistada Aadamale, siis võibta ei tunneks end selle eest vastutavana ja kalduks veelgi rohkem patustama. Pelagius oletas, et Aadama üleastumine oli tema järeltulijatele vaid halb eeskuju.
Pelagiuse veendumused viisid ebapiibelliku õpetuseni, et inimesed sünnivad moraalselt neutraalselt ja on võrdselt võimelised kas heaks või kurjaks. Pelagianismi kohaselt ei ole olemas sellist asja nagu patune meelestatus. Patt ja vääratus tulenevad inimese tahte eraldi tegudest.
Pelagius õpetas, et Aadam, kuigi mitte püha, loodi loomu poolest heaks või vähemalt neutraalseks, tasakaalustatud tahtega valida hea ja kurja vahel. Seega eitab pelagianism armuõpetust ja Jumala suveräänsust, nagu need on seotud lunastusega. Kui inimese tahtel on võim ja vabadus ise valida head ja püha, siis muutub Jumala arm mõttetuks.Pelagianism taandab päästmise ja pühitsemise pigem inimese tahte tegudele kui Jumala armu andidele.
Vaata ka: Trappistlikud mungad - pilk askeetliku elu sisemusseMiks peetakse pelagianismi ketserluseks?
Pelagianismi peetakse ketserluseks, sest see kaldub mitmes õpetuses kõrvale olulisest piibellikust tõest. Pelagianism väidab, et Aadama patt puudutas ainult teda. Piibel ütleb, et kui Aadam tegi pattu, tuli patt maailma ja tõi surma ja hukkamõistmise kõigile, "sest igaüks tegi pattu" (Roomlastele 5:12-21, NLT).
Vaata ka: Top Southern Gospel Grupid (Bios, liikmed ja Top laulud)Pelagianism väidab, et inimesed sünnivad patu suhtes neutraalselt ja et ei ole olemas sellist asja nagu pärilik patu loomus. Piibel ütleb, et inimesed sünnivad pattu (Psalm 51:5; Roomlastele 3:10-18) ja neid peetakse surnuks oma üleastumistes, sest nad on Jumalale sõnakuulmatud (Efeslastele 2:1). Pühakiri kinnitab, et inimeses on olemas patune loomus, mis toimib enne päästmist:
"Moosese seadus ei suutnud meid päästa meie patuse loomuse nõrkuse tõttu. Seepärast tegi Jumal seda, mida seadus ei suutnud. Ta saatis oma Poja samasuguses kehas, nagu meil, patustel, on. Ja selles kehas tegi Jumal lõpu patu kontrollile meie üle, andes oma Poja ohvriks meie pattude eest" (Roomlastele 8:3, NLT).Pelagianism õpetab, et inimesed saavad vältida patustamist ja valida õiglase elu, isegi ilma Jumala armu abita. See arusaam toetab ideed, et päästet saab teenida heade tegude kaudu. Piibel ütleb vastupidist:
Varem elasid sa patuses, nagu kogu ülejäänud maailm, kuuletudes kuradile ... Me kõik elasime nii, järgides oma patuse loomuse kirglikke soove ja kalduvusi ... Aga Jumal on nii rikas halastusest ja Ta armastas meid nii väga, et kuigi me olime surnud oma pattude tõttu, andis Ta meile elu, kui Ta äratas Kristuse surnuist üles (ainult Jumala armu läbi oled sa päästetud!) ...Jumal päästis teid oma armu läbi, kui te uskusite. Ja te ei saa selle eest au võtta, see on Jumala kingitus. Päästmine ei ole tasu meie heade tegude eest, seega ei saa keegi meist sellega kiidelda." (Efeslastele 2:2-9, NLT).Mis on poolpelagianism?
Pelagiuse ideede modifitseeritud vorm on tuntud kui poolpelagianism. Poolpelagianism võtab keskse positsiooni Augustinuse seisukoha (kus rõhutatakse kaljukindlalt ettemääratust ja inimkonna täielikku võimetust saavutada õiglust ilma Jumala suveräänse armuta) ja pelagianismi (kus rõhutatakse inimese tahet ja inimese võimet valida õiglust) vahel. Poolpelagianism väidab, et inimene onsäilitab teatava vabaduse, mis võimaldab tal teha koostööd Jumala armuga. Inimese tahe, kuigi ta on patu tõttu nõrgestatud ja rikutud, ei ole täielikult rikutud. Poolpelagianismis on päästmine omamoodi koostöö inimese vahel, kes valib Jumala ja Jumala vahel, kes laiendab oma armu.
Pelagianismi ja poolpelagianismi ideed püsivad kristluses ka tänapäeval. Arminianism, protestantliku reformatsiooni ajal tekkinud teoloogia, kaldub poolpelagianismi poole, kuigi Arminius ise pidas kinni õpetusest täielikust väärikust ja vajadusest Jumala armu järele, et algatada inimese tahe pöörduda Jumala poole.
Allikad
- Teoloogiliste terminite sõnaraamat (lk 324).
- "Pelagius." Who's Who in Christian history (lk 547).
- Pocket Dictionary of Church History: Over 300 Terms Clearly and Concisely Defined (lk 112).
- Kristliku ajaloo ajakirja number 51: Ketserlus varakirikus.
- Basic Theology: A Popular Systematic Guide to Understanding Biblical Truth (lk. 254-255).
- "Pelagianism." The Lexham Bible Dictionary.
- 131 kristlast, keda igaüks peaks tundma (lk 23).
